Jalllgratas

Džumala eest, selavi kahekordistus täna. Ehk ostsin jalgratta, second hand, et ikka võimalikult odavalt saaks. Käisin koolis esmaspäeval, läks hästi, jäin ellu. Järgmine päev proovisin uuesti, ei joppand. Keset London Bridge´i juhtus axxident. Bussi ja äärekivi vahel oli törts vähe ruumi, a mul oli vaja sealt läbi sõita, sest aega polnud. Hea küll, megakolakas käis, a ma jäin püsima, aga ratas ei tahtnud liikuda enam. Selavii, kõndisin kusagile rattaparklasse siis, parkisin ilusti, tsekkisin pangakontot, rahhi polnud, kooli ei saanud ilma rahata minna, aeg oli lõppenud juba ammu. Võtsin ratta parklast, leidsin ehituskutid, tegid asja hullemaks, polnud väga abi neist, a suht toredad. Mingi rattasõber juhatas poodi, sain velo sinna jätta. Ellasid tagasi, lurjused küsisid 50 naela, mv, elusees.
Täna tulen koolist, mõtlen, et peaks velo koju tooma, heakene küll, bussionu mind auto peale ei lasknud sellega. Hakkan siis jalgsi minema, istun ratta peale, veeren sellega ns edasi. Tuleb mendionu, peab kinni, akkkkkkkkkkas hingama. Ma mingi, et, noooohchch, Marion, pole ided kaasas eksole ja ei tea, et kõnniteel sõita ei tohi, hingas ikka edasi..häkker. Ajasin mingit sitta suht, olin kurb ja õnnetu ja nutsin ullult palju ja vingusin, sest tahtis 30 naela trahvi teha. emmmmmmmmvee, naqq. Onul hakkas kahju siis, ütles, et teine variant on veel. 23 november lähen õppetundi, õpin ja saan targaks 40 minti, et kõnniteel ei tohi sõita, muidu olen paha laps. Naq tööleminek jääb ära vist siis. Ja veloparanduse leidsin ka, odavama, pmst, ukse juures meil, sain juba parandatud, moekas, 25ga, toredad.